Boholi lastekodu

Minu jaoks üks suuremaid ja tähtsamaid sündmusi Filipiinidel oli Boholi lastekodus käik. Olime seal vaid paar päeva, aga kõik see olemine ja õhkkond oli nii emotsioone ületav, et ei suutnud endaga kuidagi toime tulla.

Enne Filipiinidele sõitu jutustasime Stevega maast ja ilmast ning tuli välja, et nad mitmeid aastaid tagasi tegelesid aktiivselt (erinevad projektid Aafrikas, Kambodžal jm) vabatahtlike organisatsiooniga Shepherds Arms Foundation, mille üks filiaalidest ulatub ka Filipiinidele. Boholis olev lasteküla ongi osaliselt selle fondi poolt rahastatud. Seal lastekülas on 21 last + 2 ülikooli lõpetanud “last”, lastekodu pereema ja -isa ning kaks abikätt. 10 last on algkooliealised ja nooremad ning 11 käivad põhikoolis. See lasteküla jääb nendele lastele päris koduks elu lõpuni, kuhu neil on alati võimalus tagasi tulla. 🙂

Mitmed meilivahetused fondi asutaja ja teiste lastekoduga seotud inimestega viisid sihile ning saime olla vabatahtlikeks mõned päevad selles vahvas külas.

Kui nüüd päris aus olla, siis ega me midagi nii suurt ei teinudki, aga natuke abiks olime ehk ikka. Kaks päeva puhastasime roostest aknavõresid ja värvisime need veel ka üle ja suure saali akende ette nad saidki. Pereema rääkis, et neil on päris mitmeid vabatahtlikke käinud ka erinevate kultuuri- ja õppeprogrammide kaudu, kus mingite ainepunktide täitmiseks on vaja teha vabatahtlikku tööd.

Lapsi me päeva jooksul ei näinud, paar väiksemat olid kodus küll, kuid teised tublisti koolis. Lapsed jõudsid koju kuskil kella 17 ajal.

Esimese päeva õhtul oli meil au osa võtta ühe lapse sünnipäevast, mida tähistati suure laulmise ja söömisega. Selgelt on meeles ühe tüdruku lause: “Ega iga päev šokolaaditorti ei saa”. Pärast tööpäeva käisime kiirelt 20minuti mopeedisõidu kaugusel kodus pesema ja hilinesime natuke suurele istumisringile. Kõik lapsed ja üks pere abistaja istusid ringis, paaril suuremal oli veel kitarr ja kasttrumm.

Ma teadsin, et see lastekodu on usklik, aga ma ei osanud arvata, et neil õhtuti on istumised, kus isegi kõige väiksemad, 4-6aastased, teavad erinevaid psalme peast ette lugeda, rääkimata nende numbrite nimetamisest (nt psalm 1:5-7 – täiesti suvaline numbrite kombinatsioon.) Pärast seda ringi toimus suurejooneline laulmine kitarride ja trummi saatel ning edasi ka sünnipäevaõhtusöök. Riisi süüakse hästi palju ja üks kõik millise toidu kõrvale. Seega olid meil nuudlid bolognese kastmega ja riis, magustoiduks nutellasaiad ja paar kummikommi + muidugi ka sünnipäeva tort.

Rääkides emotsioonidest. Praegugi tuleb pisar silma kui mõtlen, kui vähe neil on ja on olnud, aga samas ka kui palju neil on. Mitmetel lastel on olnud väga raske elu enne oma praegust päris kodu, alustades tänaval elamisest kuni kohutava seksturismini välja. Minnes korraks jutuga lastekodust väljapoole, siis suuremates linnades ja eelkõige näitena siis Cebus, kus me olime, on tänavad juba alates 2 aastaseid väikeseid kakerdavaid lapsi täis, kes ütlevad sulle “Hi”, “Hello”, “You are pretty”, “Gimme money, water, food, your bag” jne. Me ei kujuta seda päris hästi ette, et mõni meie tuttava väikelaps või siis ka enda oma niimoodi ebaturvaliselt mööda tänavaid ja autosid ringi jalutaks.

Kui meil oli viimane päev Cebus enne Siargao saarele lendamist, oli meil veel eelmistest päevadest külmkappi kogunenud mingeid söögiasju. Mõtlesime, et võtame ikka kõik kaasa, et saaks veel kiired ampsud teha enne lendu. Teel lennujaama aga juhtus nii, et taaskord oli meie teel trobikond lapsi, ja ei, nad ei ole kusjuures üldse nii pealtungivad nagu kuskil Türgis mingid marketimüüjad, vaid kui nad peale 2-kordset küsimust “Gimme money!” midagi ei saa, siis nad jätavad su rahule. Enne neid olime just andnud ära ühe väikse koti lahti lõigatud saia ja vorstijupiga ühele umbes 5 aastasele tüdrukule, kes suurest rõõmust joostes peaaegu kukkus, kui oma kahele väiksemale äkki õele-vennale saaki läks näitama. Aga see oli alles algus. Meil oli juhtumisi veel mingeid jogurteid, La vache qui rit minijuustusid, kurki ja veel mingeid asju, mida ma enam ei mäleta. Aga ma mäletan nii selgelt seda olukorda, kus Risto jagas kotist erinevaid asju 6-7 pealisele seltskonnale. Ma astusin mõned meetrid eemal, vaadates kogu seda olukorda ja üks tüdruk jooksis minu juurde, et näidata mulle oma jogurtit, mis ta oli just saanud. Ta oli täiesti õnnetipus. Sellised hetked ikka panevad mõtlema küll, mis on tegelik rikkus.

Tagasi jälle lastekodu juurde. Seal on nii palju armastust ja hoolivust, kõikide laste silmis selline sära. Mul on nii hea meel, et nad on õnnelikumas ja paremas kohas kui enne. Üle pika aja sain jälle laulda ja “esineda”. See tänu sealtpoolt ja need suured silmad on see, mis teeb mind õnnelikuks ja paneb jälle mõtlema, et laulmine on üks osa minust ilma milleta ma ei saa kuidagi. Pereisaga laulsime kitarri saatel mitmeid tuntud inglisekeelseid jõululaule ja ka mitmeid teisi laule, ka tema enda loodud lugusid. Mõlemal õhtul, kui seal olime, kiskusid meie muusika ja laulmise sessioonid 3-4 tunnisteks, et koju jõudsime alles päris hilja. Raske on ju lõpetada, kui kõik kooris ainult küsivad, kas ikka saaks ühe laulu veel.

Uurisin ja küsisin veel mitmeid filipiinlaste väljendeid ja sõnu ja sain teada, et nad ainult inglise keelseid tervitusi kasutavadki. Üldiselt on väga raske leida mõnda filipiinot, kes inglise keelt ei räägi. Enamus lastest rääkis ka inglise keeles, ainult mõned väiksemad 4-5sed ei osanud inglise keelt. See kehakeeles rääkimine oli alguses ikka suur katsumus, aga me saime absoluutselt kõik tähtsad asjad aetud.

Väga kihvt on see, et neil on oma suur aed ja kitsed ja notsud ja kalkunid ja tõesti megapalju kanu, ehk siis kuidagi saavad omaette ilusti majandatud. Neil on kaks bussi(meie mõistes kaks minibussi) laste jaoks, millega viiakse nad kooli ja koju. Koolilõunad tasuta ei ole, ning lõunakotid jõuavad kooli mootorratta teel ühe sealse abilise näol.

Üheks pereisa unistuseks on olnud lindistada oma lugusid koos lastega, muide lapsed tunduvad seal küll kõik väga musikaalsed, mõni lauldes valjem kui teine. Pillideks oli lisaks tavalisele akustilisele kitarrile ja kasttrummile veel teine akustiline kitarr, millel oli vaid neli keelt ja mis tegutses siis hoopis basskitarrina. Üritasime paar tundi Ristoga ühendada üht vanemat tehnikatükki (vist oli m-audio quattro midi interface), aga sellele polnud kuskil normaalset driverit, õigemini see ei ühendunud kuidagi nii nagu peaks, ja google oli ka täis ainult negatiivset tagasisidet, kuidas seda ei ole võimalik ühendada. Niiet kahjuks selle unistuse täitmine meil ei õnnestunud. Neil pole seal pangakaarte ega tšekiraamatuid, niiet ka internetist tellimine ei ole abiks, neile sobiks ainult nii, et kuller tuleks otse koju ja saaks otse maksta, aga kahjuks kohapealsed firmad ei võimalda ülemere tellimusi nii, et saaks suurtes rahades sulas maksta. Aga eks kuidagi lõpuks ikka saab.

Lahkusime heade soovide ja lehvituste saatel. Kurb oli lahkuda, aga hinges oli nii hea soe tunne ja emotsioone rohkem, kui hoida jaksab. Nii tänulik.

t/sdcard/DCIM/100GOPRO/GOPR0131
Vanade “akende” äravõtt.
t/sdcard/DCIM/100GOPRO/GOPR0137
Õu.

t/sdcard/DCIM/100GOPRO/GOPR0139

t/sdcard/DCIM/100GOPRO/GOPR0140

t/sdcard/DCIM/100GOPRO/GOPR0142
Palju istikuid igalpool.

IMG_20181205_114748

IMG_20181205_151900

t/sdcard/DCIM/100GOPRO/GOPR0154

t/sdcard/DCIM/100GOPRO/GOPR0161
Veesüsteemid.
t/sdcard/DCIM/100GOPRO/GOPR0160
Endine poiste magala, mis seisab nüüd laoruumina.

t/sdcard/DCIM/100GOPRO/GOPR0163

t/sdcard/DCIM/100GOPRO/GOPR0145
Loomaaed.

t/sdcard/DCIM/100GOPRO/GOPR0146

t/sdcard/DCIM/100GOPRO/GOPR0150

t/sdcard/DCIM/100GOPRO/GOPR0153

IMG_20181205_115153

IMG_20181205_154333

IMG_20181205_164354

IMG_20181205_114542
Meie rollu ja kollane buss.
t/sdcard/DCIM/100GOPRO/GOPR0167
Rooste maha…
IMG_20181205_114536
…ja värv peale.
t/sdcard/DCIM/100GOPRO/GOPR0173
Noorte kookospähklite jook.

IMG_20181205_114629

IMG_20181205_161445

IMG_20181205_161459

IMG_20181205_163127
Aknad ühel pool ees.

IMG_20181205_161703

IMG_20181205_161430
Ja teisel pool ka.

IMG_20181205_131648

IMG_20181205_131656
Asjalikud tehnikud.

IMG_20181205_125650

IMG_20181205_125611

t/sdcard/DCIM/100GOPRO/GOPR0189
Sünnipäev.
t/sdcard/DCIM/100GOPRO/GOPR0200
Ainult poosetavad

t/sdcard/DCIM/100GOPRO/GOPR0210

t/sdcard/DCIM/100GOPRO/GOPR0218
Suurpere.
Advertisements

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s

Create a free website or blog at WordPress.com.

Up ↑

Create your website at WordPress.com
Get started
%d bloggers like this: